Esimesed kitsekad (väga algelised küll) on tehtud! Panen ka kirja selle, kuidas ma üldse pildistamiseni jõudsingi - lugu ulatub päris kaugele.
Kuna loodusfotograafid väga oma pidistamiskohti ei ütle, siis tuli need ise leida. Minu jaoks algas otsimine esmalt internetist - uurisin Tallinna rohealade kohta, lugesin jahimeeste foorumit, ühesõnaga lootsin, et kuskil on kirjas, millise puu taga täpselt kits on :))) Rohealade uuringust sain teada nii palju, et Õismäe rabas on kitsed täitsa olemas. Õismäe raba sai välja valitud sellepärast, et ta oli suhteliselt lähedal ning seal oli mugav käia. Käisin mis ma käisin - no ei ole kitse! Eks metsas ole teda raskem näha ka. Sai siis natuke ekstreemsemaks mindud - sõitsin rattaga mööda Tartu mnt´d linnast välja, vahepeal keerasin mõne väiksema metsavahetee peale. Küsitlesin kohalikke inimesi - mis loomi nad on sealkandis näinud, kuna viimati, kus kohas, mis kell jne. Sain siis esmalt teada, et ühe põllu peal olevat kaks kitse juuni kuus käinud.. Tol hetkel oli augusti algus. Vedasin ennast siiski paar korda kohale, aga siis sai selgeks, et enam kitsi pole. Aga ega ma sellepärast asja katki ei jätnud - nii suur oli kihk leida endale see oma "looma koht". Järgmise koha leidsin sama taktikaga (inimeste küsitlemisega). Seekord oli rohkem õnne - kitsi olla nähtud nädal aega tagasi. Hakkasin seal kohas regulaarselt käima ja oh imet - juba teisel korral näitas ennast korraks põllu servas kits. Olin umbes 500 meetri kaugusel ning vaatlesin teda läbi binokkli. See kitse nägemine, mis sest, et väga kaugelt, tekitas minus tohutu emotsiooni - olin leidnud endale koha, kus kitsed käivad! Ei käinud mitte kaks kuud tagasi, vaid käivad praegu! Igal järgmisel korral sai jälle kitsi nähtud ning siis juba kahte! Viimasel korral sai teoks ka pildistamine (üpris kaugelt muidugi). Selle päeva kohta on ka oma lugu.
Hommikul kell 6.15 sai starditud, et 7.15ks põllu ääres olla. Põhjus, miks nii vara, oli selles, et varem olid kitsed käinud kella poole 8 aeg. Aga ma ei arvestanud, et nüüd on sellisel kellaajal veel pime ning seega, isegi, kui kitsed oleksid tulnud siis, poleks ma neist pilti saanud (poleks vist isegi näinud). Lõpuks, kui päike juba paistis ning kell näitas üheksa, märkasin objektiiviga põldu läbi kammides, et seal seisab üksik kits! Kust ta sinna sai - ei tea. Olin ma ju tähelepanelikult iga minuti-kahe tagant põllu objektiiviga läbi uurinud. Igaljuhul sai vaikselt mööda kruusateed alustatud lähenemist. Alguses ma olin nagu põllu otsa peal ja see kruusatee läks põllu äärt mööda ning seda eraldas põllust võsariba. Seega vaikselt liikudes nad ei märganud mind (esialgu). Olin juba sinna jõudnud, kus võsariba ära lõppes (sealt oli plaan põllu peal u. kümme meetrit lähemale hiilida ning siis pildistamisega alustada), kui järsku mind märgati. Ja sel hetkel märkasin mina ka - neid oli kaks! Kuna kitsedel on komme (nimetaksin seda lausa refleksiks), et ohu korral peavad nad tingimatta metsa saama, siis tormasid nad läbi võsa ja üle tee, metsa. Kiirelt reageerides sai neist ka paar pilti klõpsatud. Kui nad metsa tormasid, siis sai selgeks, et pole mitte kaks kitse, vaid on lausa kolm! Huvitav, kas see kari jääbki talveks nii väikseks?
Esimene kits
